Sügis on märkamatult kätte jõudnud ning koos augustikuu lõpuga saatsime koduteele meie armsa vabatahtliku Laura, kes veetis meiega siin Eestis terve tegusa ja meeldejääva aasta. Kuid nagu öeldakse – iga lõpp on millegi uue algus! Nii ongi meil suur rõõm tervitada Saue noortekeskuses uut vabatahtlikku Lillyt, kes jääb meie tegemistesse panustama lausa veebruari lõpuni. Tänaseks on Lilly meie juures tegutsenud juba oma esimese kuu ning selle lühikese ajaga saanud noortega koos hulgaliselt toredaid ja mitmekülgseid kogemusi.
Täna heidame pilgu Laura aastale Eestis ning saame tuttavaks Lillyga. Head lugemist!
Vestlesime Lauraga, mõeldes möödunud aastale.
Kui sa oma vabatahtliku aastat alustasid, olid 18-aastane ja äsja keskkooli lõpetanud. Mida oled Eestis veedetud aja jooksul kõige rohkem õppinud?
Olen sel aastal väga palju õppinud. See oli minu esimene aasta pärast kooli ja alguses pidin harjuma sellega, et mu päevad ei ole täidetud tuupimise ja uute teadmiste omandamisega, vaid pigem õppisin läbi kogemuste, teistega rääkimise, jälgimise, initsiatiivi võtmise ja eneseanalüüsi. Varasemalt oli õppimise eesmärgiks saada häid hindeid, kuid selle aasta õpieesmärk oli palju abstraktsem.
Isiklik areng: Kuigi olin juba enne Eestisse tulekut üsna iseseisev ja kodust eemal elamine polnud mulle raske, oli see kooli- ja perekeskkonnast eraldatud aeg minu isikliku arengu jaoks hindamatu väärtusega. Mul oli rohkem aega ja ruumi oma mineviku üle järele mõelda ning avastada, kes ma väljaspool oma tavapärast keskkonda tegelikult olen. Õppisin palju selle kohta, mida ma igapäevaelus vajan, et tunda end õnneliku ja tasakaalukana. Samuti otsustasin just siin olles, et tahan minna ülikooli psühholoogiat õppima – varem ma seda varianti isegi ei kaalunud! Võrreldes aastataguse ajaga tunnen end Saksamaale kolimiseks ja ülikooli alustamiseks palju ettevalmistunumana, enesekindlamana ja tõeliselt põnevil.
Noorsootöö: Kuna töötasin noortekeskuses, oli suurim osa minu vabatahtlikust kogemusest seotud noorsootöö ja vastavate oskuste arendamisega. Arendasin palju oma baasoskusi: kuidas erinevate lastega suhelda, neile meelelahutust pakkuda, uusi teadmisi edasi anda ning neid motiveerida. Õppisin ka seda, et noorsootöös tuleb võtta initsiatiivi ja mitte oodata käsklusi – see suhtumine tuleb kasuks ka paljudes muudes elusituatsioonides. Lisaks muutusin ma kindlasti palju kannatlikumaks.
Kuidas edenesid sinu eesmärgid arendada sotsiaalseid oskusi ja õppida eesti keelt? Kuidas tulid toime keelebarjääriga?
Lastega töötamine arendas mu oskusi tohutult, eriti esimestel kuudel, kuna varem mul vastav kogemus puudus. Läbi pideva analüüsi ja kolleegide jälgimise õppisin kohandama oma lähenemist vastavalt erinevatele isiksustele ja vajadustele ning muutusin noortele lähenemisel palju enesekindlamaks. Keelebarjäär ei osutunudki suureks probleemiks, sest paljud Eesti noored räägivad hästi inglise keelt. Nooremate lastega suheldes kogesin, et asjad saab enamasti selgeks tehtud ka mitteverbaalsete signaalide abil. Eesti keelt ma kodus kuigi palju ei õppinud, sest sain aru, et saan ilma selletagi hakkama, kuid noortekeskuses olles õppisin siiski selgeks numbrid ja igapäevased fraasid, nagu “Lõpeta!” või “Oota”.
Mis oli sinu kõige meeldejäävam või naljakam hetk möödunud aastast?
Mulle ei olnud raske leida tasakaalu õpetamise ja meelelahutuse vahel, sest olin pigem keskendunud meelelahutusele – lapsed õpivad nagunii loovust ja meeskonnatööd tegevuste käigus. Meeldejäävaid hetki oli palju:
- Veebruaris toimunud öömatk pimeduses, kus me kõndisime lumel ja jääl Eesti rannikul.
- Lastega talvel lumes kelgutamine ja nende suure elevuse nägemine.
- Üks mu esimesi töötubasid, kus tegime teismelistega tiramisut – see oli väga kaootiline, aga me naersime palju.
Mida ütleksid iseendale, kui saaksid saata sõnumi tagasi oma päris esimesse päeva Eestis?
Ütleksin endale, et peaksin rohkem ringi reisima ja rutiinist välja saama. Kuigi tööpäevad on noortekeskuses vaheldusrikkad, on talvel õhtuti koju jõudes juba pime ja tagantjärele mõeldes mõjutas talvine pimedus mind rohkem, kui oleksin arvanud. Oleksin pidanud talvel tegema rohkem sporti, näiteks ujuma. Samuti oleksin pidanud neil rasketel hetkedel oma perega tihedamini ühendust võtma. Kuid kõigest hoolimata oli see tõeliselt suurepärane aasta! Mul olid imelised kolleegid, toredad lapsed ja head kaasvabatahtlikud ning olen selle kogemuse eest lõpmata tänulik.
Augusti lõpus tervitasime oma ridades Lillyt, kes tuli meie juurde Saksamaalt, Frankfurdi lähedusest. Ta on äsja lõpetanud kooli ning otsustas võtta aja endale, et luua mälestusi, õppida tundma uusi kultuure ja inimesi ning puhata pidevast õppimisest. Ning kuna Eesti köitis teda juba alates mõne aasta tagusest Tallinna külastusest, siis tuli otsus tulla Sauele vabatahtlikuks, lihtne!
Millised on sinu hobid ja kuidas sa tavaliselt oma vaba aega veedad?
Vabal ajal tegelen karatega, mängin põikflööti, käin ujumas ning veedan aega oma sõprade, pere ja kassidega. Käin regulaarselt staadionil Frankfurdi jalgpallimeeskonna mänge vaatamas ja kodulinnas töötasin nädalavahetustel turul, kus müüsin puu- ja köögivilju. Sõpradega meeldib meile käia kohalikel üritustel ja kontsertidel ning korraldame igal aastal laste puhkelaagrit, mis nõuab palju planeerimist.
Mis on sinu arvates 3 peamist märksõna, mis seostuvad noorsootöö ja vabatahtliku tegevusega?
Avatus – iga laps ja noor on erinev ning tuleb erineva tausta või kultuuriga; nendega töötades tuleb olla avatud ja vastuvõtlik.
Kannatlikkus – lastega töötades peab olema kannatlik (näiteks kui nad tahavad sama mängu lõputult mängida), sest sinu suhtumine ja kärsitus peegeldub ka lastes.
Rahulikkus – ootamatutes olukordades (näiteks kui laps saab haiget) tuleb jääda rahulikuks; kui oled ärritunud, võib laps hirmuda ega tunne end enam turvaliselt.
Milline on sinu varasem kogemus noorsootöös ja vabatahtlikuna?
Olen alates 2023. aastast olnud igal aastal lihavõtete ajal vabatahtlik laste (6–13-aastased) puhkelaagris, mida korraldame väikese meeskonnaga. Samuti olen teinud kooli raames praktikaid kaubandus-tööstuskojas ja advokaadibüroos ning osalenud Maltal keelelaagris.
Kus sa näed end 5 aasta pärast?
Pärast Eestis veedetud aega tahan astuda ülikooli. Loodetavasti on mul 5 aasta pärast bakalaureusekraad käes (võib-olla rahvusvahelises juhtimises) ja alustan magistriõpinguid või asun tööle. Loodan, et olen selleks ajaks teinud ka mõne vahetussemestri välismaal, näiteks Hispaanias või taas Tallinnas!
Soovime tüdrukutele nende ettevõtmistes edu ja rõõmu!
