Avaldame Saue Valduri septembrikuu numbris ilmunud intervjuu Lauraga.
Saue Noortekeskusel on hea meel tervitada enda ridades Laurat, kes tuli meile vabatahtlikuks terveks järgnevaks aastaks.
Räägi veidike endast – kes Sa oled ning kust Sa tuled?Tere kõikidele!
“Ma olen 18-aastane ning lõpetasin hiljaaegu juulis keskkooli. Olen üles kasvanud Põhja-Itaalias, kuid kuna minu vanemad on mõlemad sakslased, siis kasvasin suuresti ülesse saksa kultuuriruumis.”
Millega tegeled vabal ajal, millised on Su hobid?
“Peamiselt armastan palju looduses viibida ning matkata või rattaga sõita. Mulle meeldib ka lihtsalt ringi jalutada ja muusikat või podcast’e kuulata. Kuulan podcast’e palju, eriti kui süüa teen. Mulle meeldib katsetada uusi retsepte ja teha erinevate maade toite. Usun, et varsti katsetan mõnda Eesti retsepti. Armastan muusikat ning naudin väga laulmist.”
Kui me räägime noorsoo- ja vabatahtliku tööst, siis millised märksõnad sa esile tooksid?
“Oskuste vahetus ja osalus, tiimitöö ja kaasatus ning sotsiaalne vastutus.”
Milline on sinu esmamulje Eestist? Ja Saue linnast?
“Minu esmamulje siit oli üsna hea, peamiselt seetõttu, et kõik inimesed, keda ma siin kohtasin, olid minu vastu toredad ja võtsid mind hästi vastu. Minu jaoks tundub Saue linn väga hästi hooldatud ja puhas linn. Mulle meeldis ka see, et siit oli nii lihtne rongiga sõita ja et rongis sai kohe pangakaardiga maksta – see ei ole midagi, millega ma olen harjunud. Üldiselt panin tähele, et paljud asjad, näiteks hooned, tänavad ja pargid, on moodsamad kui minu kodulinnas Itaalias. Ma nägin ka mõnda maapiirkonda, kus on üsna tühi, mis minu arvates on samuti ilus. Kuna ma ei ole siin veel isegi nädalat olnud, siis olen kindel, et mul on veel palju asju näha – alates Tallinna külastamisest kuni imeliste looduspaikade külastamiseni.”
Millest sa unistad? Kas sul on mingeid konkreetseid tööalaseid ideid või midagi, mille suhtes sa oled väga kirglik?
“Tulevikus tahan minna Saksamaale õppima, kuigi ma ei ole veel 100% kindel, mida ma teha tahan. Olen huvitatud õigusteaduse õppimisest, osaliselt seetõttu, et tahan rohkem teada inimõigustest ja sellest, miks on nii palju ebaõiglust. Ma tahan anda oma väikese panuse, et aidata seal, kus toimub ebaõiglus. Muidugi, seaduste tundmine ei pruugi mind selles tingimata aidata, kuid ma tean vähemalt seadustest ja olemasolevast süsteemist. Tulevikus tahan teha rohkem vabatahtlikku tööd inimestega, kes kogevad ebaõiglust, näiteks pagulastega. Kuid nagu ma ütlesin, tahan ma minna ka ülikooli, sest ma tean, et mul on vaja ja ma tahan end harida ja leida töö. Aga olen siiski inimene, kes elab enamasti päevast päeva ja vaatan, mida tulevik mulle toob. Minu kogemused siin Sauel mõjutavad kindlasti ka minu tulevasi otsuseid.”
Milline on sinu töökogemus/vabatahtliku töö kogemus? Kas sul on mingeid eriti meeldejäävaid hetki oma kogemustest? Häid reisilugusid, mida sa tahaksid jagada?
“Nagu ma ütlesin, ei ole mul 18-aastaselt veel töökogemust, kooliajal keskendusin enamasti koolile ja iseendale. Kuid kohe pärast kooli lõpetamist läksin Dunkerque’i ja olin vabatahtlik organisatsioonis nimega Mobile Refugee Support. See oli ainulaadne kogemus, mis mind minu arvates palju mõjutas. Dunkerque’is oli töö kohati stressirohke, sest ma rääkisin iga päev kümnete inimestega nende vajadustest. Kuid kui aega oli rohkem, meeldis mulle laagris mõne inimesega tuttavaks saada ja nende lugusid kuulata, kuigi need olid südantlõhestavad. Kuid töö võis olla ka lõbus, kui ma rääkisin inimestega laagrist või kõikide imeliste ja inspireerivate inimestega, kes kuulusid organisatsiooni meeskonda, kellega ma koos olin. Ja kuna ma sellest nüüd räägin, siis kui keegi seda loeb ja on huvitatud midagi selles suunas tegemast, siis soovitan ma tõesti olla vabatahtlik MRS-iga – nad otsivad tungivalt uusi vabatahtlikke, eriti sügise ja talve saabudes, vajavad nad toetust! Kui sa guugeldad „Mobile refugee support“, leiad sa rohkem informatsiooni.”
Mida eestlased peaksid teadma sakslaste või itaallaste kohta?
“Ma arvan, et parim viis on rääkida mõnest erinevusest, mida olen sakslaste ja itaallaste vahel märganud.
Esiteks, erinevalt sakslastest lähevad itaallased viisakalt teietamiselt kiiresti vähem ametlikule sina-vormile üle. Olen märganud, et itaalia ja saksa keelt rääkides on see erinev. Kui ma räägin sakslastega, läheb tihti kaua aega, enne kui ma tunnen ennast piisavalt mugavalt, et minna üle sina-vormile või seda küsida. Üldiselt on sakslased oma suhtluses ametlikumad.
Teine asi, mis ei kehti kõigi itaallaste ja sakslaste kohta, on seotud sakslaste otsekohesuse või aususega. Ma usun, et Itaalias peetakse tihti viisakamaks valetada, kui tõde ei ole meeldiv, samas kui sakslased on ausamad ja otsekohesemad ning vale peale vaadatakse suurema kahtlusega. Aga nagu öeldud, ei ole see alati nii.
Kolmandaks, suur erinevus, mida ma usun tõsi olevat, on see, kuidas mõlemas riigis lastega käitutakse. Paljud itaallased on oma laste suhtes väga kaitsvad ega lase neil üksi kooli minna. Saksamaal on see aga paljude algkoolilaste puhul tavaline, et nad ise kooli liiguvad. Itaalias kehtivad selle kohta lastekaitse seadused, mis sätestavad, et alla 14-aastast isikut ei tohi vanem(ad) ja/või hooldaja(d) üksi jätta. Mu vanemaid häiris väga, et kui mina ja mu õde-vend olime nooremad, ei tohtinud me seaduse järgi koolibussist väljuda, kui meie vanemad meid vastu ei võtnud. Seda ei võeta siiski alati nii rangelt.
Viimane asi, mis mulle meenub, on toidukultuur – mis ei tohiks teile üllatusena tulla. Ma ilmselt ei pea teile rääkima, milliseid roogasid itaallased ja sakslased tavaliselt valmistavad. Ja pole ka üllatav, et ma eelistan peaaegu igat tüüpilist Itaalia rooga tüüpilisele Saksa roale. Kuid ma eelistan ka Itaalia söögiaegu ja kombeid. Näiteks kui sakslased söövad enamasti hommikusööki, siis itaallastel on tihti ainult tass kohvi ja mõned küpsised või ehk brioche (Itaalia tüüpi croissant). Enamik itaallasi ei sööks hommikusöögiks midagi sellist nagu munapuder. Seepärast söövad nad ka lõunat veidi varem. Kuid erinevus ei ole nii suur. Õhtusöögi osas on aga suur erinevus – paljudele sakslastele on normaalne süüa õhtusööki kell 18 või 19. Itaalias on aga kell 19 aeg, mil ehk lapsed ja pered hakkavad sööma, kuid üldiselt eelistavad inimesed süüa kella 20 ja 21 vahel.”
Saue Noortekeskus on äärmiselt põnevil uue õppeaasta ees ning julgustame noori tulema noortekasse Lauraga tutvuma – millal siis veel on võimalus praktiseerida oma inglisekeele oskust?
